8/23/16

Kuidas meie koerapoeg Rider kasvanud on?

Nagu te teate siis pea kolm kuud tagasi liitus meiega amstafipoiss Rider. Ilmselt on õige aeg teada anda kuidas meil siiani läinud on. Rider on hetkel viie ja poole kuune.























Tänaseks oleme poisiga läbinud kutsikakooli, et lisaks koerale ka iseennast arendada. Rider on jätkuvalt üks väga aktiivne tegelane. Aeg-ajalt isepäine ja selektiivse kuulmisega, eriti siis kui kuskil midagi eriti põnevat nuuskida on :D Iseloomult julge ja uudishimulik, talle meeldivad nii teised koerad kui ka inimesed.























Kui varasemalt mainisin, et ta vihmaga sõber ei ole, siis nüüd kui oleme temaga aeg-ajalt vees müttamas käinud, pole tal suurt vahet kas sajab või mitte, tegelikult on ta lausa vaimustuses maja kõrvale tekkivast veelombist. Puhtust on poiss juba päris hästi pidama hakanud. Aeg-ajalt juhtub mõni õnnetus, kui oleme maal või näiteks võõras kohas.

Närimist on samuti kõvasti vähemaks jäänud, ühtegi hinnalisemat asja pole ta suutnud siiani hävitada, samas oleme need ka silma alt ära pannud. Hetkel veel me päris lahtiselt teda ei hoia kui kodust mõned tunnikesed ära oleme, vastasel juhul ei julgeks ilmselt koju tagasi tullagi. 























Viimati läksid kaubaks kätepaberi rull ja lambanahk, mille tükke hiljem rõõmsalt kokku korjasime :D Sellega on üldse üks huvitav lugu. Sel päeval olin mina parasjagu kodust ära, elukaaslane tööl ja õde meie juures, kes siis umbes paariks tunniks folgile läks ja selleks ajaks Rideri talle mõeldud puuri pani. Tagasi tulles oli puur terve, Rider puurist väljas ja puuri uks jätkuvalt lukus. Kuidas te küsite? Et vastuseni jõuda läks õel ilmselt tükk aega, sest mina pakkusin välja, et ehk ta lihtsalt unustas tegelinski puuri panna. Tegemist on tugeva metallpuuriga, mille põhi on samuti metallist, mitte plastmassist nagu mõned kipuvad olema. Tegelikult oli asjale ka peaaegu loogiline seletus. Nimelt mõned puuri kinni hoidvad metallkinnitused (klambrid) olid ühest nurgast lahti, kas siis tema poolt lahti nikerdatud, mis on vähetõenäoline või siis meie poolt puuri transportides mingi ime läbi lahti tulnud. Tema, tugev kutsikas nagu ta meil on, pressis end sellest nurgast välja. Selgusetu on, et kuidas see täpselt välja nägi, sest see nurk oli lahti ülevalt poolt ja käega tõmmates tundus see vajavat kutsika poolt märgatavat jõudu, ronimisoskust ja võib-olla ka keskmisest targemat mõistust, sest tegemist on tõeliselt suure puuriga. Ajusid ragistada ja naerda selle loo üle saame siiamaani, sest õe esimest reaktsiooni võime ainult ette kujutada, kui meie koerapojast järsku Houdini saanud oli.























Hetkel on veel probleemiks kutsumise peale tagasi tulek. Väga hästi töötab teises suunas jooksmine aga kaua sa ikka eest ära jõuad joosta. Istub ta meil käsu peale. Lamab, seisab, sitsib ja roomab hetkel ainult käega ette näidates.























Oleme alustanud kuulekuskoolis käimist ning eelmise nädala lõpus külastasime ka rahvusvahelist koertenäitust Tallinnas. Oleme kaalunud näitustel käima hakkamist, seega käisime ja viskasime silma peale, mis seal täpselt toimub ja kuidas asjad käivad.























Väga vahva on temaga metsas käia. Hanereas liikudes jääb aeg-ajalt seisma, jookseb rivi lõppu, et veenduda ega viimased sabast ära kadunud ei ole ning kui kindlaks on tehtud, et kõik on alles, jookseb hooga ette tagasi ja nii korduvalt :D























Rideri tegemistega saate kursis olla Instagramis @amstaff_rider

No comments:

Post a Comment